Mis toimub?

Kui konfliktid, vägivald, tagakiusamine ja inimõiguste rikkumine sunnivad inimesi põgenema – mõnikord ootamatult ja keset kaost – rebitakse paljud pered lahku. Võib kuluda kuid ja mõnikord aastaid, enne kui nad lähedaste asukohast uudised saavad.

Soov ühineda lähedaste pereliikmetega on peamine põhjus, miks pagulased valivad sihiks Euroopa. Mõned võtavad taasühinemise nimel ette ohtlikke ja ettearvamatuid reise, riskides nii eluga kui võimalusega ärakasutamise või vägivalla ohvriks langeda. Ükski pereliige ei tohiks olla sunnitud selliseid riske võtma – perekonna taasühinemine on põhiõigus.

Põhja- ja Baltimaad pakuvad pagulastele perekonna taasühinemise võimalust, ehkki viimastel aastatel on see muutunud oluliselt raskemaks. Kui pagulased ei suuda oma perekonnaga ühineda, võib see oluliselt mõjutada nende vaimset tervist ning võimet integreeruda ja anda oma panus neid vastuvõtvasse kogukonda. Tegelikkuses on palju nii juriidilisi, praktilisi kui ka rahalisi takistusi, mis hoiavad pagulasperesid lahus ning jätavad üksteisest eraldatud pereliikmed pikaks ajaks teadmatusse ja turvatundeta.

• Juriidilised takistused: mõned riigid on kehtestanud pagulastele perekonna taasühinemise taotlemiseks ranged tähtajad, mistõttu pagulastel on kõigi vajalike dokumentide esitamine keeruline, kui mitte võimatu. Teistes riikides on takistuseks pikad ooteperioodid või dokumentide töötlemisajad. Nii tekivad ohtlikud olukorrad ja veelgi pikemad lahusolekud. Lisaks kohaldavad mõned riigid perekonna määratlemisel väga kitsapiirilisi mõisteid, mistõttu pagulaste ning täiendava kaitse saajate õigused on erinevad, kuigi mõlemate põhiõigus pereelule on võrdne.
• Rahalised takistused: mõned riigid on kehtestanud perega taasühinemise tingimuseks suured taotlustasud, seda isegi saatjata alaealiste puhul, samas kui teistes riikides kohalduvad ranged nõuded pagulase sissetulekule, millega tuleb tõestada võimet pereliikmeid toetada. Pagulastele, kes püüavad pärast konflikti, sõja või tagakiusamise eest põgenemist kohaneda eluga uues riigis, võivad need nõuded osutuda ületamatult suureks.
• Praktilised takistused: mõned riigid nõuavad, et välismaal viibivad pereliikmed sõidaksid formaalsuste täitmiseks või viisa saamiseks saatkonda. Saatkonda jõudmine võib aga olla nii ohtlik kui ka kulukas, kui mitte täiesti võimatu, kuna saatkond võib asuda kaugel või isegi mõnes teises riigis, nõudes pagulastelt piiride ületamist.

 

Mis peab muutuma?

Olukord võiks olla teistsugune. Poliitikutel ja valitsustel on võimalus muuta perekondade taasühinemise protsess selgemaks, paindlikumaks ja pagulastele kättesaadavamaks.

UNHCR on mures hiljutiste perekondade taasühinemist takistavate piirangute pärast, millega mõnikord püütakse koguni pagulasi varjupaiga küsimusest loobuma panna, ja kutsub riike üles kõrvaldama takistused, mis praegu perekondade taasühinemist takistavad.

Konkreetsed muudatused võivad olla näiteks ajapiirangute leevendamine, lõivude mõõdukuse tagamine, ülalpidamisnõuete likvideerimine ja paindlikum lähenemine perekonna mõistele, dokumentide vastuvõtmisele ja otse saatkonda pöördumisele isikutuvastamise ja reisidokumentide väljastamise eesmärgil.