Soome „vanaema” aitab murest murtud väikelapsel rahu leida

Azaldeen ja ta noor tütar olid sunnitud pärast peretragöödiat Bagdadist põgenema ning on nüüd Soome edelaosas asuval väikesel saarel uut elu alustamas.

© Max-Michel Kolijn

Diana oli 2015.a oktoobris Soome saabudes vaid kaheaastane ja ei suutnud kuidagi leppida nende Bagdadi kodust röövitud ema kaotusega. Kõike uut ja võõrast pelgav tüdruk klammerdus oma isa, murest ja kaotusvalust murtud Azaldeen Kadhemi külge.

34-aastase Azaldeeni sõnul ei olnud Iraak lapse üleskasvatamiseks turvaline koht. „Me olime pidevalt hirmul,” meenutab ta. „Iraagis Diana rahu ei leiaks.”

Nad olid ühed sajast pagulasest, kes omale Soome edelaosa saarestikus asuva väikese Nagu saare kogukonnas uue kodu leidsid.

Seal võttis nad oma hoole alla 80-aastane Mona Hemmer, kes suhtus Dianasse kui oma lapselapsesse ning aitas tal uue eluga kohaneda.

 

Nüüdseks kolmeaastane Diana on õitsele löönud. „Ta on kasvanud uskumatult kiiresti ning väga rahutust lapsest on saanud vabalt suhtlev ja pingevaba tüdruk,” räägib Mona. „Teda ootab ees väga helge tulevik.”

Nagu, Diana uus Soome kodu, asub soomerootslaste keelealal ning on suviti ihaldatud rahusadamaks tuhandetele puhkajatele. Alaliselt elab seal 1500 inimest.

Mona saabus saarele 17 aastat tagasi, et rahus pensionipõlve pidada, ja elab seal koos oma elukaaslase Kajga. Kohe, kui kogukonnale teatati, et neil tuleb vastu võtta 100 põgenikku, oli ta sooviks aidata pagulastel end koduselt tunda.

„Teda ootab ees väga helge tulevik.”

Mona, kes teeb koostööd kultuuriühistuga ja toob saarele nii muusikat kui kunsti, on aktiivne ja lugupeetud kogukonnaliige. Põgenike saabumisest teada saanud kohalikud hakkasid kiiresti ettevalmistusi tegema.

„Mõned inimesed muretsesid pagulaste saabumise võimalike tagajärgede pärast, kuna meie kogukond on tõesti väike,” räägib Mona. „Ent eelkõige olime ikkagi uudishimulikud. Nagu saare elanikud on läbi aegade olnud merereisijad ja kalurid ning on tänaseni huvitatud senitundmatutest ja omanäolistest kultuuridest. Hirmu ajel endassetõmbumise asemel otsustasime suhtuda saabuvatesse peredesse ja lastesse nagu oma külalistesse.”

„Pagulaste vastuvõtt ei tähenda seda, et peaksime korraldama ainult neile mõeldud kummalisi üritusi. Meie ülesanne seisneb pigem neile abikäe ulatamises kohaliku kogukonna tegemiste ja toimetamistega kohanemisel.”

 

Mona ja ta elukaaslane Kaj (paremal) on üle võtnud Diana vanavanemate rolli. © UNHCR/Max-Michel Kolijn

 

Rühm kohalikke võttis oma kohuseks põgenike kaasamise kogukondlikesse tegevustesse.

Nad suhtlesid toimivate kursuste korraldajate ja kohalike klubide eestvedajatega, kohandasid kunstiringe, et need vastaksid lastega perede vajadustele, kutsusid põgenikke osalema spordiüritustel, kudumisringides ja jalgpallimeeskondades ning kaasasid noori täiskasvanuid pidudele ja muudele koosviibimistele. Peagi kujunesid Nagu saare pagulastel välja oma sõprade ringid.

„Ei läinud kaua, kui nad teadsid mõnda meie naabrit paremini kui me ise,” nendib Mona. „Lõpuks olime meie need, kes neilt õppisid, ja see omakorda tugevdas Nagu kogukonna ühtekuuluvust.”

Azaldeen leidis Monaga kohe ühise keele ning kutsus teda oma „emaks”. Kui ta hakkas kord nädalas lähedalasuvas Åbo linnas soome keele kursustel käima, pakkus Mona end Diana eest hoolitsema ning laps suhtus temasse peatselt kui kasuvanaemasse. Soome lapsed veedavad sageli ühe päeva nädalas oma vanavanematega.

Diana naabri tallis hobust külastamas. © UNHCR/Max-Michel Kolijn

„See tugevdas Nagu kogukonna ühtekuuluvust.”

Dianale anti Mona kodus hubane tuba, kus ta saaks lõõgastuda ning kuhu minna ja koeraga mängida, naabri tallis hobust külastada ja end lihtsalt armastatud lapselapsena tunda.

„Mu oma lapselapsed on suureks kasvanud, nii et mul oli Dianaga kohtumise üle väga hea meel,” räägib Mona. „Oleme välja töötanud oma kindla päevakava ja Diana tunneb siin end turvaliselt.”

Azaldeen ja Diana on nüüdseks saanud pagulasstaatuse ja elamisloa ning Azaldeen on otsustanud jääda Nagusse ja õppida soome keelt, samas kui paljud teised pagulased on eelistanud kolida suurematesse linnadesse.

„Mitte ei tahaks, et Diana peaks hakkama jälle kolima, kuna just siin oleme endale pere leidnud,” väidab Azaldeen. „Mona ja Kaj ning kogu Nagu rahvas on minu pere.”

„Nagu saar on tore ja armas koht. See on nüüd meie kodu.”