Pagulased arvamusfestivalil: „Eestlased, oleme sõbrad!”

Paide arvamusfestivalil olid seekord laval Eestis elavad pagulased, kes arutlesid UNHCRi palvel selle üle, kuhu nad kuuluvad.

© Kristofer Robin Kirsiste, Arvamusfestival

15. augustil kogunesid Paide arvamusfestivali võrdse kohtlemise alale üle 70 inimese, kes olid tulnud kuulama Eestis varjupaika saanud kolme pagulase arutelu Kari Käsperiga UNHCRist teemal „Kuhu ma kuulun?”

Diskussioonis osalesid Celal, kes põgenes Türgist ning õed Shorok ja Kamer Süüriast, kes jõudsid Eestisse ümberasustamise teel.

Vestlus toimus eesti keeles, ehkki osalejad on Eestis elanud alles üsna vähe aega: Celal vaid ühe aasta ning õed kaks ja pool aastat. Aga pole ime – nad kõik peavad Eestis hakkama saamisel kõige tähtsamaks eesti keele oskust.

Igaüks rääkis alustuseks ühe loo

Eesti Türgi kogukonna üsna värske liige Celal, kes pidas Türgis arvutiõpetaja ametit, aga täna töötab Eestis müüjana, jutustas alustuseks loo sellest, mis temaga juhtus siis, kui ta oli möödunud talvel oma uude koju jõudnud. „Rääkisin jõulude ajal korteriomanikule, et tahaksin osta kõikidele meie naabritele kingitused ja nendega tutvuda. Ta ütles: “Ära tee! Sa elad Eestis!”, kõneles Celal.

„Aga ma tegin! Ma ostsin kõikidele naabritele jõulukingitused ja läksin, koputasin nende ustele, ja ütlesin: “Tere! Mina olen teie uus naaber. Palun tulge meile külla!” „Alguses nad vaatasid, et „mis sa tahad?” Aga ma ei taha midagi! Ma tahan ainult rääkida, suhelda. Ja siis nad tulidki meile külla ja me läksime neile külla.”

„Mul oli tõesti nii hea meel, et siin on nii toredaid inimesi ja et Eestis on nii hea elada. Eesti on tore!”

18aastane Shorok rääkis seepeale oma suurest perest ja Eestisse jõudmisest: „Süürias oli sõda, selle pärast me lahkusime sealt. Me elasime Türgis kolm aastat, pärast seda tulime Eestisse. Õppisin eesti keelt umbes kaheksa kuud, sain B1 taseme. Mul on Eestis hea elu, rahulik elu. Eestlased on sõbralikud, aga mitte kõik. Nad on natuke kinnised, ei taha kohe tutvuda. Aga need, kellega ma olen tutvunud, on olnud väga-väga sõbralikud!” kõneles Tallinnas 12. klassis käiv noor naine.

Ka Shoroki 19aastane õde Kamer läheb 12. klassi, ehkki nad on mõlemad Türgis juba ühe korra gümnaasiumi lõpetanud ja seal õppinud ära ka türgi keele. „Kui ma Tallinna Täiskasvanute Gümnaasiumi lõpetan, lähen Tartu Ülikooli. Ma veel ei tea, mida ma tahan õppida, aga tahan õppida ülikoolis.”

„Kui ma tulin Vägevalt Tallinna elama, ei tundnud ma linna nii hästi. Tahtsin minna arsti juurde, aga olin eksinud ega teadnud teed. Ma ei osanud ka eesti keelt rääkida nii hästi kui praegu. Minu juurde tuli üks inimene, küsisin, kas te teate, kuskohas see on. Ta ütles: “Jaa, muidugi ma tean.” Ja ta võttis mul käest ja viis mu haigla juurde. Mul oli tõesti nii hea meel, et siin on nii toredaid inimesi ja et Eestis on nii hea elada. Eesti on tore!”

Eesti keele oskamine on kõige tähtsam

Seejärel läkski jutt eesti keele õppimise peale. Celal: „Ma töötan kohvikus ja kui kliendid tulevad, siis küsin neilt, et „kas teil on aega? Jah? Palun rääkige minuga.” Ja ma küsin, et “kuidas ma pean elama Eestis? Mis on Eestis elamise reeglid? Ja kuidas ma saan õppida eesti keelt? Ja siis ma ütlen: „Kohv on tasuta, kui te räägite minuga. Kohv ja väike tükk bahlavad on tasuta!” Ja nad aitavad mind ja näitavad mulle, kuidas ma saan elada.”

Shorok leidis samuti, et „kõige olulisem siin Eestis on keel. Kui ei räägi keelt, siis ei saa koolis käia ega sõpradega läbi käia. Keelt on vaja. Ma arvan, et keel on kõige olulisem ja siis pärast tuleb kool, sõbrad, pere.”

Kamer: „Mul on samad mõtted. Eesti keelt on vaja, sest kui inimene ei saa rääkida, siis ta ei saa aru, mida inimesed tahavad. Ta ei tea, mida ta ise siin tahab. Ta lihtsalt elab. Aga kas ta oskab rääkida? Kas ta oskab suhelda? Kas ta oskab töötada?”

„Ma arvan, et mind aitasid kõige rohkem siin õpetajad. Nemad on kõige tähtsamad. Ma väga tänan oma õpetajaid! Nad on väga toredad inimesed. Nad seletavad aeglaselt, kui ma ei saa aru ja nad proovivad ka teistmoodi selgitada asju.”

”Õnne 13”, see on ju meie lugu!

Kui Käsper uuris aruteluringis osalenutelt, milliseid telesarju nad siin jälgivad, siis Celali öeldu peale puhkes kogu publik rõõmsalt naerma – hiljuti Eestisse elama asunud Celal vaatab „Õnne 13” ning „Hommik Anuga”. „”Õnne 13″ on meie lugu. Ja “Hommik Anuga” saates on iga kord erinevad lood ja inimesed,” leidis Celal.

Kamer vaatab ERRi ja Kanal 2, sest nagu tema eesti keele õpetaja talle ütleb: “Loe! Loe! Loe! Kui sa loed, siis sa õpid rohkem ja rohkem.” Shorok on seevastu pigem Instagramis, kus jälgib ka Eesti noorte postitusi. „Ma kirjutan nii eesti kui ka araabia keeles, oma emakeeles. Paar päeva tagasi, üks eestlane, kes ei tunne mind, kirjutas mulle, et „nii hea, et sa kirjutad eesti keeles. Kui kaua te seda õpite?” See oli hea, et ta kirjutas. Ma arvan, et Eestis ja Euroopas on sotsiaalmeediat vaja.”

Poliitikat nooremad osalejad väga palju ei jälgi, sest sealsed teemad on rasked. Celal aga meenutas kohtumist sotsiaalministriga: „Ükskord me kohtusime noore ministri Tanel Kiigega. Ja ma küsisin, et meil on vaja korterit, aga miks eestlased ei anna meile üürile? Ta töötas ise varem maaklerina ja ta ütles, et „sul on vaja aega, ja et eestlased tavaliselt välismaalasi ei taha.” Ma ütlesin, et „aga ma räägin eesti keeles!” Ja ta ütles, et „kui te räägite, siis on see lihtne.” Ja see oli õige. Kui ma räägin eesti keeles, siis kõik uksed avanevad.”

50232235941_cdbc410dd0_k

©Kristofer Robin Kirsiste, Arvamusfestival

50231590053_353db2c490_k

©Kristofer Robin Kirsiste, Arvamusfestival

50231589493_4144b2210b_k

©Kristofer Robin Kirsiste, Arvamusfestival

 

Publikul oli palju küsimusi

Vestlust kuulama tulnud inimestel oli pagulastele mitmeid küsimusi, sealhulgas näiteks pagulase definitsiooni kohta, ja et miks inimesed on sunnitud põgenema kohtadest, kus ei ole sõda. Veel uuriti, et ega pagulased ei too endaga kaasa samu konflikte, mille eest kodumaalt põgeneti, nagu on juhtunud näiteks Saksamaal.

Käsper selgitas: „Pagulased võivad tõesti olla need, kes põgenevad sõja või mõne muu siseriikliku konflikti pärast, aga nad võivad põgeneda ka tagakiusamise tõttu. Iga juhtum on individuaalne.”

Süürlanna Shorok lisas oma arvamuse: „Ma arvan, et Eesti on suur. Siia mahub veel pagulasi. Ma tahan öelda, et kui pagulased tulevad Eestisse, siis me ei võta teie kohta ega riiki ära. Me tahame lihtsalt rahus elada. Keegi ei taha olla pagulane, aga see on elu. Meie riik on sõjas, selle pärast me läksime ära. Kui meie riigis läheb paremaks, eks lähme ikka tagasi. Kes ei tahaks olla oma riigis, oma kodus elada? Aga kes tahab sõda? Keegi ei taha. Ma arvan, et kõik ei tea, mida me läbi elasime. Aga ma tahan öelda, et me elasime väga halbu asju üle. Selle pärast me läksime.”

Celal: „Tõesti. Pagulane olla ei ole lihtne. Tõesti! Näiteks mina olin õpetaja ja õpetajaks saamiseks ma õppisin umbes 16 aastat. Aga ma töötasin ainult kaks aastat õpetajana. See on minu unistus. Aga miks ma tulin siia? Ma olin ju õpetaja. Ja mul oli hea elu. Mul oli maja, mul oli auto, aga mul ei olnud vabadust. Praegu me räägime sellest, kuhu ma kuulun. Ma kuulun sinna, kust ma leian vabadust. Selle pärast praegu ma kuulun Eestisse, sest Türgis ei ole praegu vabadust. Umbes 17 000 naist on vanglas. Ja nad on tavaliselt õpetajad. Miks? Nad lihtsalt küsivad küsimusi. Nad tahavad paremat elu. Muidugi, me igatseme kodu. Türgis on mul ema, ma igatsen teda ja tema igatseb mind ja minu last. Selle pärast ei ole lihtne.”

„UNHCR on seisukohal, et ümberasustamine on eriti kõige haavatavamatele pagulastele oluline võimalus.”

Maailmas on ligi 80 miljonit põgenikku

Maailmas on hetkel ligi 80 miljonit põgenikku, kellest igal ühel on oma tõsine lugu. Näiteks Shoroki ja Kameri pere käisid Eesti riigi esindajad ise Türgis intervjueerimas. Kui neile kolme kuu pärast helistati ja öeldi, et Eesti valis neid välja, olid nad šokis, sest „me kuulsime esimest korda selle riigi nime. Kus see asub? Me ei teadnud sellist riiki. Vaatasime internetist, mis on Estonia. Kes siin elavad? Mis on pealinn? Mis keelt nad räägivad?” Shorok õppis kohe seepeale ära sõna “Tere.”

Eesti ümberasustas Türgist mitme aasta jooksul siia kokku 66 inimest, kuid programmis osalemine on nüüdseks lõppenud. „UNHCR on seisukohal, et ümberasustamine on eriti kõige haavatavamatele pagulastele oluline võimalus ja me kutsume ka Eestit üles uuesti selles osalema,” ütles Kari Käsper teema kommentaariks.

Uuriti ka, kuidas eestlased saaksid pagulasi paremini aidata, mille peale Kamer ütles vaid: „Eestlased, oleme sõbrad!” Lõpetuseks räägiti paneelis osalejate unistustest. Celali unistus on esiteks hakata eesti keelt rääkima nii, nagu eestlased, ning töötada taas õpetajana. Shorok tahaks õppida Tartu Ülikoolis hambaarstiks.

Viimane küsimus tuli Facebooki kaudu: „Kuivõrd te tunnete end pagulase või kellegi teisena? Kas jääte igavesti pagulasteks?” „Pagulane olla on raske. Muidugi ma tahan olla ainult Eesti elanik. Me oleme kõik inimesed,” vastas Celal.