Olesja tee kodakondsuseta isikust Eesti kodanikuks
Olesja tee kodakondsuseta isikust Eesti kodanikuks
Täna tunneb Olesja Lagashina end nii eestlase kui ka eurooplasena, nautides vabadust reisida ja maailma avastada. Kuid alati ei ole see nii olnud. 1991. aastal, kui Nõukogude Liit lagunes, jäid tema ja ta perekond kodakondsuseta.
Olesjale ja tema perele tähendas kodakondsuse kaotamine seda, et nad jäid ilma nii passidest kui ka paljudest õigustest, mida nad olid alati enesestmõistetavaks pidanud. Olesja hakkas end tundma võõrana oma kodumaal.
„Kujutage ette: teie riik laguneb ja te leiate end justkui sunnitud migrandina. Saate aru, et et keegi siin ei oodanud teid; teie rahvaste vahel valitseb ajalooline vimm, teie emakeelt nimetatakse okupandi keeleks ja teil on vähem õigusi kui teistel. Ning seda tuletatakse teile pidevalt meelde. See ei ole meeldiv tunne,” selgitab ta.
Kodakondsuseta olemise raskused
Kodakondsuseta olemine tähendab, et inimesel puudub riigi poolt tunnustatud kodakondsus – teda ei tunnista oma kodanikuks ükski riik. Seetõttu seisavad kodakondsuseta inimesed sageli silmitsi raskustega juurdepääsul põhiteenustele ja -õigustele, nagu haridus, legaalne töö, tervishoid ja abielu.
1992. aastal oli Eestis hinnanguliselt 500 000 määratlemata kodakondsusega inimest – peamiselt venekeelsed elanikud, kes ei saanud pärast Nõukogude Liidu lagunemist automaatselt Eesti kodakondsust. Selle asemel pidid nad läbima naturalisatsiooniprotsessi, mis eeldas muu hulgas eesti keele ja põhiseaduse tundmise tõendamist.
Kui tahtsin reisida või ülikooli astuda, takistas mind kodakondsuse puudumine
Olesja kodakondsusetus mõjutas tema elu mitmel viisil, muutes igapäevaelu keerukamaks.
„Kui tahtsin reisida või ülikooli astuda, takistas mind kodakondsuse puudumine. Mäletan, kuidas seisin vihma all lõputus järjekorras, et elamisloa dokumente esitada – ja jäin haigeks. Ülikooli sisseastumiseks pidin esitama terve paberihunniku, mitte lihtsalt passi. See oli väga ebamugav. Välismaal imestati sageli, et minu pereliikmetel olid kõik erinevad dokumendid. Ühel korral võitsin võistlusel auhinna ja pidin sõitma Pariisi, aga ma ei saanud minna sest selleks oli vaja Eesti passi,” meenutab ta.
Kodanikuks saamine
1998. aastal, pärast seitset aastat kodakondsuseta elu, sai Olesja ametlikult Eesti kodanikuks pärast kodakondsuseksamite sooritamist.
Testiks valmistumine nõudis lisapingutusi, mistõttu ta registreerus tasulistele keelekursustele. Kuigi Olesjal õnnestus eksam läbida, on paljudel kodakondsuseta inimestel keeleeksamite sooritamine jätkuvalt keeruline. Ka tema enda perekonnas pole kõik veel kodanikuks saanud.
„Mu ema ei räägi eesti keelt. 1990ndatel osales ta küll keelekursustel, kuid õpetaja ütles talle, et tal pole mõtet õppida – et ta niikuinii lahkub. See kommentaar mõjus talle väga halvasti. Kui ta hiljem koduperenaiseks jäi, polnud eesti keelt igapäevaselt vaja. Mu isa ja vend õppisid keele selgeks, sest neil oli seda tööks tarvis,” räägib ta.
Valearusaamad ja kaotatud õigused
Kuigi Olesja on juba üle 25 aasta olnud Eesti ja Euroopa Liidu kodanik, elab Eestis endiselt umbes 63 000 kodakondsuseta inimest. Neil puuduvad poliitilised õigused ning nende suhtes esineb ühiskonnas palju eksiarvamusi.
„Paljud usuvad, et kodakondsuseta inimesed ei taha Eesti kodakondsust võtta poliitilistel põhjustel. Tegelikult on põhjused sageli praktilised: mõni ei suuda eksamit sooritada, teised eelistavad reisida halli (välismaalase) passiga, millega pääseb lihtsamalt Euroopa Liitu ja Venemaale, ilma viisata,” selgitab Olesja.
Eesti pass tähendab mulle otsustusvabadust
UNHCR töötab koos partneritega Eestis ja kogu maailmas, et kodakondsusetust ennetada ja lõpetada.
„Kodakondsusetuse lõpetamine on UNHCR-i prioriteet. Oleme pühendunud sellele, et aidata kodakondsuseta inimestel kodakondsus saada ning ennetada uusi juhtumeid. Alates 2014. aastast on meie pingutuste tulemusel saanud kodakondsuse üle 500 000 kodakondsuseta inimese ning kümned tuhanded on sellel teel tänu seadusemuudatustele,” selgitab Olga Sõtnik, UNHCR-i valitsussuhete kontaktisik Eestis.
Vabaduse tunne
Eesti kodakondsuse saamine on olnud Olesja jaoks oluline verstapost.
„Eesti pass tähendab mulle otsustusvabadust. Isegi kui ma vahel tunnen end siin endiselt võõrana, tahan uskuda, et saan seda muuta.”
Ta loodab, et tulevikus tehakse rohkem, et ka teistel oleks võimalik nautida samu õigusi ja vabadusi.
„Minu jaoks oleks positiivne, kui Eesti lihtsustaks kodakondsuse omandamise protsessi – ka nende jaoks, kes pole veel Venemaa kodakondsusest loobunud. See näitaks, et Eesti riik peab neid inimesi tõeliselt omaks.”